Stress, südamehaigused, pH tasakaal, raskemetallid: neist räägitakse nii palju, raviks –puhastumiseks pakutakse väga palju võimalusi.

 
Mis on kehas olevate raskemetallide olemise põhjuseks ja kuidas neid sealt välja viia?
Mis mõjutab tegelikult keha pH tasakaalu - kas tõesti pulbritest-tilkadest tehtud jookide ja preparaatide siiseviimine?
 

 

 
Stress on suurelt seotud happelis-aluselis tasakaaluga. Oleme suure vaimustusega võtnud vastu teooria, et aluseline keskkond on meile vajalik. JA et aluselisuse tõusuga meie haigused paranevad, olukord paraneb, kõik on hästi. Nüüd näitavad nii mitmedki juhtumid, et ainuüksi rohelist vett sisse juues ei alane kehakaalud, ei parane haigused. Nii mõnegi rohelise vee jooja ja aluselisest toidust rangelt kinnipidaja vereproov on äärmiselt halb. Meile levinud teooria kohaselt on roheline aluseline, puuvili happeline, loomne tugevalt happeline. On huvitav, et puuvili püütakse happeliseks teha. Enamik suundi märgib puuvilja aluseliseks. Meil kardetakse puuvilja. Sellega eitatakse ja lükatakse endast eemale inimesele disainitud toit. Lahendusena tuuakse rohe-roheline vesi, suures koguses nisuorast, rohelist mahla jne. Ja kuna puuviljade eemaldamine menüüst toob kaasa nii või teisiti tasakaalutuse siis püütakse lisada rohelisele lahjale kraamile „head“ rasvad, soola (sest kuidas kogu see kraam muidu libedamalt alla läheb) ja palju-palju toidulisandeid. Tulemus ei ole suurepärane. Suurepärane on ta juhul, kui sinu seisukord on olnud väga halb, ilma igasuguse värsketa, ülihappeline. Esialgu väheneb ülihappesus vähemaks, enesetunne paraneb.
Aluselise-happelise tasakaaluga tuleb välja sama mis oomega 3 ja oomega 6 vahekjorraga. Kõik juba teavad – oomega 3 ja 6 suhe oli vanasti hoopis teine. Me vajame oomega 3 palju rohkem kui oomega 6. Ja siit tulebki – kapslid, tilgad, tabletid – kõik oomega 3. Õlid, makaronid, leivad rikastatud oomega 3-ga. Selle asemel, et langetada oomega 6 st jätta välja need õlid, leivad, makaronid, loomne toit. Selle asemel me tõstame oomega 3 taset. St kui vanasti oli suhe 1:1 (või 1:2) aga nüüd 1:50, 1:100, siis selle asemel, et tase tagasi langetada oomega 6 poolt, me tõstame suhte 20:20, 50:50. 100:100. See aga ei toimi. Tarbides inimesele disainitud toitu, taimset, värsket, võimalikult vähe töödeldud, saame me oma oomegad täpselt sellises vahekorras nagu vaja.Inimesed - targad inimesed ei näe ju enam. Korrutatakse puuviljas ja rohelises ei ole oomega 3, ei ole? On küll aga 1:1, väikeses koguses. Aga meie näeme ainult suurt 100:100 kogust ja seda tõepoolest puuviljas, rohelises ei ole - sest siin on tasakaal, tabletis pole.

Ka happelisuse-aluselisusega on sama lugu. Selle asemel, et jätta välja kunstlik toit, küpsetatud toit, negatiivsed suhtumised, sõnad, teod juuakse aluselisust suurel hulgal peale. Ja kuna roheline on kõige-kõige aluselisem, siis topitakse seda sisse sellise sunniga ja koguses, mis surub kehas stressid ikka väga kokku. Unustatakse oma maitse ja lõhnameel, unustatakse arukus. Olgu mõru, olgu maitsetu – paneme õli ja soola peale ning läheb küll. Puuviljast hoiame eemale – hoides nii eemale inimese põhitoidust. Kartes seda, põlates seda, tundes hirmu…ja muutes nii iga lonksu sellest rohelisest mahlast happeliseks substantsiks. Happelist iga hinna eest hävitades ja aluselisust iga hinna eest tõstes on tulemuseks…?
 On suur vahe, kas võtad kaks kivi ühelt poolt ära - või paned kaks kivi teisele poole juurde. Ja siis veel juurde ja veel, kuni kaal ise, mis sind tasakaalustab katki prõksatab!
Vaatame, mida kirjutab stressist ja happelisest-aluselisest tasakaalust  inimene, kelles saavad kokku nii arst kui arukus.
Luule Viilma kirjutab:
Väikeaju asub kuklas just seal, kuhu toimib kõige tugevamini mõistuse tahe:teadmine, mida peab, ja selle tahtmine, sest peab.   

Üldiselt kaasneb kõigi haigustega happelisuse tõus ehk kehasse kogunenud hapete hulga tõus. Hape on süüdistamise ehk viha energia. Hape väljendab sümboolselt halba. Mida rohkem halba, seda suurem ülihappesus. Inimene peaks sellest surema. Ometi ei ole see nii. Miks? 
On olemas mõiste STRESSITALUVUS. Mõni inimene läheb pisiasjade pärast endast välja või jääb haigeks ja selle kohta öeldakse, et tal on madal stressitaluvus. Teine inimene on kaameli kannatusega ja tema kohta öeldakse, et tal on kõrge stressitaluvus. Tegelikult on tema stressitaluvuse taga oskus halba heaga tasakaalustada, mistõttu tema keha happesuse tõusu tasakaalustab aluselisuse tõus. Ta ei jää haigeks tänu vaoshoitusele. Kaua ta niimoodi suudab, see on iseasi.

Happesuse tõus
 tähendab negatiivsuse ehk halva kasvamist.

Aluselisuse tõus
 tähendab positiivsuse ehk hea kasvamist. Ehk üliheadust.

Ülivaoshoitud inimese veres võib happeid ja aluseid olla mitu korda üle normi, aga kui nad on omavahel tasakaalus, siis see ei avaldu haigusena seni, kuni mõõt ei ole täis saanud. Kui mõõt on täis, siis vallandub meeleheide, sest soovitud hingerahu jäi saamata. Mida rohkem on inimene saanud tahetud head, seda suurem on tema aju aluselisus. Keemiliselt tähendab tasakaalu kaldumine leelise kasuks seda, et müeliinis sisalduv rasv reageerib kehas sisalduvate leelismetallidega, mille tulemuseks on seep. Seep pestakse kehast vedelikega välja ja närvikiud jäävad isolatsioonita. Seda haigust võib vaadata kui elektrilist lühiühendust, mis algab ajust ja laieneb kehasse.

Müeliinis sisalduvat rasva nimetatakse keha ülesehitavaks rasvkoeks, mis on nii tähtis, et isegi juhul, kui keha nälga sureb, ei tarvitata seda rasva ära. See tähendab, et tähtsam kui eladaon surra mõtlemisvõimelise inimesena. Sest see, kes sureb mõtlemisvõimelisena, reinkarneerub mõtlemisvõimelisena. Elu säästab jumalikku kolmainsust inimeses viimase võimaluseni. Haigus, mis keedab inimese aju ülitähtsast rasvast lihtsalt seepi, ongi ALD. Kui head vanemad ei kindlustaks lapse elu viimseni, kui nad jätaksid ka lapsele siin ilmas midagi teha, siis sellist õnnetust ei tekiks.

Põhimõtteliselt samasugused muutused võivad tekkida ajus ka siis, kui ükskõik mis eas inimene on kindel, et ta meeldib kõigile sellega, et on oma elu lõplikult ära kindlustanud. Samas on ta absoluutselt kindel, et riik peab kandma tema kui lojaalse kodaniku eest hoolt, sest ta on elu jooksul riigile väga palju head teinud. Kui selline mõttelaad lakkab, siis hakkab müeliin taastuma. Vanadel toimub see aeglasemalt kui noortel, aga tähtis on, et toimub. Iseasi on, kuidas vanale kangekaelsele heale inimesele selgeks teha, et hea ei ole ainult hea, nagu halb ei ole ainult halb. Ta teabseda isegi. Sageli ei aita sellisele inimesele ei ussi - ega püssirohi, nagu rahvakeeles öeldakse. Kui inimene ennast ise ei aita, siis aitab teda surm.
 
Suhtumine seentesse võrdsustub suhtumisega hävingusse. Kes tahab halvast lahti saada, see on hävitaja. Ta ei mõista, et teist hävitades hävitab ta iseennast. Hävitaja kehas hakkavad vohama seened. Mitte need, mis metsas, aga põhimõtteliselt samad. Iga naine, kes arvab, et teda ei armastata, lükkab meest mõttes või teos endast eemale ja tema suguelundites vohavad paratamatult seened. Sama juhtub mehega, kes arvab, et teda ei armastata.
Parandamata viga tekitab alati süütunde ja süüdistamise. Süüdistamine materialiseerub happena. Seened produtseerivadki happeid. Kes ei lase süütundeid vabaks, selle keha happesus tõuseb. Süüdistamine on juba viha. http://www.luuleviilma.ee/index.php?id=7342
 
Püütakse kuhujunud happeid välja ajada suure aluselisusega, kuid see ei toimi. Alguses tekib selline habras tasakaal, et happeid palju ja aluselisust palju. 
Tasakaal võib sind teenida:
 
 
Aga järjest juurde pannes  võib ükskord üsna palju ka ümber kukkuda. Paratamatult süües liiga palju magusat, hakkad sööma ka liiga palju soolast või haput jne
Vaadates toortoitumist, üleminekuid uutele toitumisviisidele. On probleemiks, et puuvili küll maitseb väga, värske toit on hea aga millegipärast tõmbab ikka ja jälle tagasi vanasse mustrisse. St tabad ennast jälle küpsetatud toitu või päris rämpstoitu söömast. Victoria Boutenko märgib oma raamatutes, et toiduga on seotud tugevad emotsionaalsed sidemed. Just emotsioonid (minu vanaema tegi mulle pannkooki ja ma sõin seda suvel koos marjadega või moosiga ), see et mul oli kunagi seda toitu süües hea olla. Mitte toit ise, vaid tunne, mis selle söömisega seotud on määrav. Miks toit nii hästi toimib - ta aitab seesolevat tasakaalus hoida. Mida vähem on stresse sees, seda kergemalt tasakaal tuleb, seda kergemat toitu vajad. Isud hakkavad kaduma, mahlasest puuviljast piisab. Esialgu on suured puuviljakogused tegemas sedasama, mida väiksemad küpsetatud toidu kogused.  Aegamööda ülearusest vabanedes, tasakaalustud ja piisab puhtast, värskest, looduslikust toidust...
 
Mida toit teeb, kui me sööme:
L. Viilma kirjutab:
Toit on keha positiivse energia kao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia tasakaalustaja, et keha ei hävineks. Tuletame uuesti meelde, et negatiivseks energiaks on süütunded, hirmud ja vihad.
Alateadlikult tekib isu erinevate toitude ja toitainete järele, et kompenseerida energia puudujääki.
Kui Te arukus ei ole veel avanenud, siis pange keha märguandeid tähele ja õppige nende abil mõtlema ning stresse ära tundma.

Söögiisu poolt antav informatsioon Teis toimuvast on lihtne:

·         Kui Teil on hapu toidu isu, siis küsivad süütunded toitu. Kui Te süütundeid ei vabasta ja aina haput edasi sööte, siis ühel heal momendil olete süütunded kasvatanud äärmuslikuks, surmaohtlikuks ja teist on saanud süüdistaja. Nüüd enam haput süüa ei
taha, ei saa või ei või. Nüüd tahate magusat.
·         Kui Teil on vastupandamatu soov saada magusat, siis on Teil suur hirm. Ta nõuab toitu. Magusa söömine tekitab meeldiva rahu ja nii muutub magus tasapisi eneserahustamise vahendiks. Kes harjub liigselt magusat sööma, see kasvatab oma hirme suuremaks. Kelle hirm sunnib teda halva eest ära jooksma, see sööb küll meelsasti magusat, aga veel meelsamini pistab jooksu. Ta jookseb kalorid tuulde.   Kes mõttetut rabelemist ajaraiskamiseks peab, see istub ja hakkab mõtlema, et tegutsemine tulus oleks. Hirm võimaliku ebaõnnestumise pärast toitub sel ajal magusate kookide, kohvi, jookide jms.  näol.  Hirm sai selleks korraks toidetud, hea plaan valmis tehtud ja töösse rakendatud. Kalorid, mida mõttetöö oluliselt ei kulutanud, lähevad igaks juhuks lattu - rasvkoesse. Vangistatud hirm kasvab üle vihaks ja liigsed kalorid adipoossuseks.
·         Soov liha saada on märk, et olete läinud vihaseks ja viha saab toita ainult liha. Kui vihane inimene liha ei saa, siis ta läheb veel vihasemaks.  Aga lihasöömise harjumus kasvatab viha.  Mida vihasem on inimene, seda rohkem ta liha sööb. Mida soolasem,
piprasem, vürtsikam on viha, seda soolasem, piprasem ja vürtsikam peab olema liha selle inimese laual.  Kui vihast toita sundkorras ainult taimetoiduga, siis ta taltub, kõhnub ja muutub üha enam inimeseks.
Alateadlikult üritavad inimkonda päästa dietoloogid ja taimetoitlased, aga vihane inimene läheb sellest veel vihasemaks. Seepärast ei oska ja ei tahagi lihasööja ja taimetoitlane teineteist mõista ning mõlemad hakkavad teineteisele oma õigust peale suruma. Võitjaks jääb viha ja nii läheb taimetoitlane vahel liha sööma, sest tekkis tunne, et muidu kukun kokku. Hirm elule alla jääda nõudis kaasaegse inimkonna kombe kohaselt võitlusvõime tõstmist. Meditsiin on tõestanud liigse loomse toidu kahjulikkuse, aga tige materialist sööb ennast ikka lihast surnuks.
Taimetoidu propageerimine on suurepärane, aga alustada oleks õigem viha vabastamisest, sest siis tekib vastumeelsus liha vastu iseenesest ja see oleks tõeline tunne, mitte iseenda vägistamine. Hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu. Ja omakorda süütunnete vabanemisega kaob hapu vajadus. Süda on niigi tugev.
On kaalu alandavaid dieete, mis keelavad magusa ja nisutooted. Taimset ja liha söö nii palju kui vajad. Kuna raske füüsilise töö tegemiseks vajalikke kaloreid saab paremini lihast kätte ent vajalikul hulgal taimset magu lihtsalt ei suuda mahutada, siis inimene sööbki liha ja naerab nende üle, kes ütlevad, et liha teeb paksuks. See inimene muutub julgemaks. Võib nii julgeks muutuda, et alavääristab argasid ja hakkab neid kas füüsiliselt või moraalselt hävitama, sest tema viha on kasvanud hirmu hoiatavat sõrme märkamata suureks. Varsti on käes ka tema enesehäving. Järjekordselt tõestab elu, et kõik äärmuslik on halb.
Iga inimene igatseb täiuslikkust. See, kes alustab sööki hapust, tunneb varsti magusa isu ja kui magus on söödud, siis tahaks soolast. Stressis inimene sööb ilmtingimata rohkem kui vaja. Ta sööb tasakaalu segamini ja peale soolast tahaks uuesti magusat ja haput jooki jne. Sõgedalt toiduga stresse tasakaalustades ei kao isu, magu lihtsalt ei mahuta enam, aga isu jääb.
Kui süütunded, hirmud ja vihad möllavad inimese sees võrdselt, siis see inimene tahab kindlat söömise kellaaega, valitud toite ja isegi pideva rohke söögi puhul ei muutu adippoosseks. Nende kolme stressirühma erinevast osakaalust kehas sõltub momendi isu. Väljakujunenud arusaamade kohaselt tagab kindel päevakava hea seedimise ja töövõime. Tegelikult ei ole õige mõtlemise puhul kellaajal mingit tähtsust. Tarvitseb vaid tühja kõhu märguande puhul armastusega pöörduda oma seedetrakti ja toidu poole.
Võiks pikalt rääkida isu ja konkreetse haiguse omavahelisest seosest. Võiks haiguse alusel öelda, missuguseid toite see haige on harjunud sööma, mida ta ei või süüa ja ilma milleta ta kuidagi elada ei saa, aga see ei ole selle raamatu eesmärk. Kui põhimõte Teile selgeks sai, siis saate ise edasi mõelda.

Tasakaalus hingeeluga inimene ei liialda toidu ega maitseainetega. Ta ei vaja dieeti.

Vaim ei vaja füüsilist toitu. Söögilaud on vajalik kehale. Aga ilma vaimuta keha ei ole. Vaimutoidu vajaduste järgi toitub ka keha. Igal stressil on oma võnge ja igal toiduainel või toidul on oma. Kui need ühtivad, siis keha vajadus saab rahuldatud.

Mõelgem nüüd koos.
Me ütleme:

·         Ma ei taha haput.
·         Ma ei talu haput.

Seda võib öelda lausa tõrjuvalt või nõudlikult või toidu peale nina kirtsutades, teda halvaks, vastikuks tembeldades.
Mida see tähendab? See tähendab:

·         Ma ei taha süüdi olla.
·         Ma ei talu süüdi olemist!

Te tahate vältida süütunnete suurenemist. Alateadlikult soovite vältida ise süüdistajaks saamist. Teie süütunnete taluvus on kriitilisel piiril. Kui Te oma süütundeid ei vabasta ja kasvõi olude sunnil peate sööma haput toitu, siis muutute süüdistajaks.
Me ütleme:

·         Ma ei taha magusat.
·         Ma ei talu magusat.
·         Ma suren ära magusast.

Mida see tähendab? See tähendab:

·         Ma ei taha hirmu tunda.
·         Ma ei talu enam hirmu tundmist.
·         Ma suren ära, kui mu hirm veel suureneb.

Need inimesed püüavad alateadlikult vältida hirmu suurenemist, et mitte hirmutajateks muutuda.
Me ütleme:

·         Ma ei taha liha.
·         Ma ei talu liha.
·         Ma olen taimetoitlane.
Mida see tähendab? See tähendab:
·         Ma ei taha viha suurenemist.
·         Ma ei talu viha suurenemist.
·         Ma olen vihast vabanenud.

NB! Sellised taimetoitlased, kes üldse liha ei söö, on haruldased. Ka lihapuljong on liha.

Keha on inimkonna ühe arenguetapi koostisosa. Kui õpime füüsilise maailmaga ümber käima, teda õnnistama ja mitte hävitama, nagu siiani oleme teinud, siis oleme väärilised tõusma vaimus. Samaaegselt vabaneme sellisest füüsilisest kehast, kes tahab süüa ja kannatab.
Küllap nii mõnigi otsib selgitust piima ja kala söömise kohta. Piimavajadus on sümboolselt tahtmine ja teadmine, et keegi teeb elu korda. Liigne piimakogus soodustab elulist passiivsust.
·         Kes armastab piima, see tahab eitada oma vigu. See-eest näeb ta teiste vigu.
·         Kes ei taha piima, see tahab teada tõde, olgu see või kohutav. Ta on parema meelega nõus kibeda tõe kui magusa valega.
·         Kes piima ei talu, need ei talu valet.
·         Kes piimaga liialdavad, neilt tõde ära oota.

Kes armastab kala, see ootab imet, mille kõige parema meelega ise korda saadab. Kala isu tähendab inimese igatsust, et kõik saaks korda. Kala söömine tähendab alateadlikku hingerahu otsimist.

·         Kes armastab kala, see armastab hingerahu, mille nimel ise on pingutanud.
·         Kes kala ei taha, see ei taha apaatiat ega hingerahu. Ta kardab loidust, tegevusetust, laiskust.
·         Kes kala ei talu, see ei talu ükskõiksust, laiskust, tegevusetust ja isegi hingerahu. See tahab, et elu keeks ta ümber.
·         Kes armastab magedat kala, see tahab maailmas vaikselt-vaikselt ära elada nii, et keegi temasse ei puutuja tema ise teisi ei häiri.
·         Kes armastab soolast kala, see taob rusikaga endale rinnale ja ütleb: "Mina olen see õige hea inimene!" Sool tõstab kindlameelsust, eneseusaldust. Liialdamine hävitab selle.

Veejoomisest:

·         Kui inimene joob vähe vett, siis on tal teravdatud maailmanägemine ja terav tunnetus.
·         Kui inimene joob palju vett, siis on maailm tema jaoks ähmane ja ebaselge, aga leebe ja heatahtlik.
Viimastel aastatel läänemaailmast tulnud suurmood juua päevas liitrite viisi vett nüristab tunnetuse. Ta vähendab, st. lahjendab küll agressiivsust, hirme, hingeahastust, aga niikaua, kuni probleemide lahendust otsitakse ainult füüsiliselt tasandilt, ei saa nad lõplikult laheneda. Nii nagu kõik füüsiline on hävinev, nii on hävinev ka niisugusel kombel saavutatud hingerahu. Selliselt toimivad kõik füüsilise tasandi alateadlikud katsed elu paremaks muuta.

Veel mõnede toiduainete energeetikast.

Tailiha - aus avalik viha, rasvane liha - salalik alatu viha, teravģ,! vastutus maailma ees, rukis    elu süvatarkuste omandamise huvi, nisu    eh pindmiste tarkuste omandamise huvi, riis - teravdatud tasakaalus täiuslik maailmanägemine, mais - elu kergelt võtmine, oder - enesekindlus, kaer -teadmistejanu, uudishimu, kartul - tõsimeelsus, porgand - naeruhimu, kapsas - südamlikkus, kaalikas - teadmistejanu,punapeet - oskus keerulisi asju lihtsaks rääkida, kurk - igatsus, unistus, tomat - eneseusk, hernes - loogiline mõtlemine, sibul - enda vigade tunnistamine, küüslauk - enesekindel järeleandmatus, õun - arukus, till - kannatlikkus ja vastupidavus, sidrun- kriitiline meel, banaan - kergemeelsus, viinamari -rahulolu, jne.

Iga liialdamine tingib vastaspoolsuse, nii saab ka heast toidust liialdamise läbi halb.

Näiteks munas on täiuslikkuse igatsuse võnge. Kes muna palju sööb, aga mõelda ei oska, selle vajadus täiuslikkuse järele kasvab. Aga kuna keegi talle täiuslikku elu kuldkandikul kätte ei too, siis ta vihastab. Füüsilisel tasandil väljendub see vere kolesteroolisisalduse tõusuga.
Looduse ime mesi annab täiuslikku emalikku armastust ja sooja nagu ema süli. Seepärast ravitakse meega kõiki haigusi. Kui inimene ei ole sellist armastust kunagi tunda saanud, kui ta oma ema haigettegevat armastust kardab ja sellest hirmust vihaga üle püüab olla, siis ei talu ta ka mett.
Toiduallergia on nii laialt levinud, et vaevalt enam on mingit toiduainet, mis allergiat ei tekitaks. Kõrgeltarenenud riikides sageneb tsöliaakia -haigus, mille puhul laps ei talu teravilja. Pidev kõhulahtisus kurnab lapsest eluks vajalikud ained välja ja see takistab nii vaimset kui füüsilist arengut. See on ainevahetushaigus.

Allergia on protestiviha.

Ainevahetus tähendab oskust elu pidevas liikumises elu seadusi enda jaoks kasutada, oskust elutarkustega enda elu õigesti korraldada. Lühidalt öeldes on ainevahetus mõtete vahetus. Ükski aine ei ole ainult halb, ükski mõte ei ole ainult halb. Kes ei talu rukist, see tahab elus kergelt läbi saada, ta vihkab eluraskusi. Kes ei talu nisu, see ei lepi elus vähesega ehk ta on maksimalist, ta vihkab vaesust. Kes ei talu otra, see ei talu vabaduse puudust ehk ta vihkab karme piiranguid ja elu kõrvalekaldumatut ettemääratust. Kokkuvõtlikult on tsöliaakia oskamatus mõista eluseadusi. Nende laste vanematel oleks vajalik end palju muuta.
Ainevahetus näitab, kuidas inimene ostab, müüb ja vahetab. Kui ta teeb neid operatsioone kaubandusliku äri ausate seaduste järgi, siis ainevahetus on korras.  Aga kui ta elu põhiväärtusi -   armastust,  ausust ja põhimõtteid - tahab rahaga kinni maksta, siis tekivad ainevahetuse häired. Mida rohkem ta eksib, seda rohkem ja raskemalt kandub tagajärg üle lastele ja lastelastele. Kõik ainevahetusorganid on pehmekoelised, aga nende energia tuleb lülisamba kanalis asuvast peaenergiakanalist. Lühidalt öeldes - ainevahetuse häired väljendavad andmise ja saamise tasakaalu või tasakaalutust.
Inimene sünnib teatud piirkonda Maal, sest tahab selle paikkonna ja iseenda suhteid ära õppida. Söök on üks võimalus seda teha. Seepärast on inimesele tervislikud need toiduained, mis ta elukoha lähedal kasvavad.
Kes õpib õigesti mõtlema, selle füüsiline keha õpib järjest väiksema toidukogusega otstarbekalt elama. Õigesti mõtleval inimesel on isu tasakaalus toidu järele. Stresside koorma all ägajale tundub selline toit maitsetu ja napp. Tema peab ju ka stresse toitma. Selle toidu kalorid jäävad kaunistama tema keha volüüme.
Kes otsustab alustada dieediga, aga stresside vabastamisest midagi ei tea, selle dieedipidamine on raske või võimatu. Tema süütunded teevad ta õõnsaks. Hirm igatseb süüa, sest muidu ei jõua eest ära joosta ja viha tahab suureks kasvada, et vaenlasele vastu jõuaks hakata.
Kes kaunist figuurist unistades igal toidukorral ühest liigsest suutäiest loobub, selle keha reageerib kõige valutumalt, aga aeglaselt. Keha hakkab järjest enam mõistma, et ühe suutäie suuruse negatiivsuse peab ta nüüd jätma endasse võtmata. Nii kujundatakse läbi toitumisharjumuste arusaamu.

 

 Siia võiks tuua veel autoreid ka mujalt laiast ilmast, kuid Viilmaa on ikka üsna põhjalikult selle lahti seletanud. Jälgige oma söömist, millal tekib mingi isu ja kas saab seda ainult just selle toiduga alla suruda-tasakaalustada või saad kuidagi teistmoodi oma tunnete, emotsioonidega, hirmudega hakkama saada. Paljud saavadki. Paljud oma üleminekus on jätkuvalt keskkonnas, mis nende hirme suurendavad. Info, mis koolist ikka kaasas, mugavustsoonid, mida farmaatsiatööstus-manipuleerimistööstus suurendab, viib sind ikka ja jälle tagasi toitude juurde, mida sa juba tead, et ei vaja. Mida rohkem kisub ebaloomuliku toidu, kunstliku toidu poole seda enam on vaja oma valikud ja mõttemallid üle vaadata. 
 
L. Viilma kirjutab veel stressist:
Iga haiguse algpõhjus on stress, mille kuhjumise suurus tingib haiguse iseloomu.
Mis on stress?
Võib-olla on see mõiste veel mõnele ebaselge.
Stress on organismi pingeseisund kaitsereaktsioonina negatiivsete ehk halbade mõjurite vastu.
Stress on energeetiline silmale nähtamatu seos halvaga. Kõik, mis on ühele inimesele halb, on tema stress.
Meditsiiniline arusaam stressist on stressi füüsiline tasand ehk tekkinud haigus ehk nähtamatu energia kuhjumine, kuni summaarselt saabub füüsiline häda. Nii meditsiin kui ka inimene ise mõistab stressi all tavaliselt aasta(kümnete)pikkuse stresside ahela viimast psüühilist pinget, millele järgnes haigus. See on piiratud nägemus stressist.
Viha olemasolu tõmbab viha ligi ja viha kasvab:
I staadium - hirmunud viha.
1.Hirm viha ees - hirm, et viha hävitab armastuse. See teki­tab rahutuse, paanika.
Tagajärg - ALLERGIA

2.  Hirm, et mind ei armastata tekitab vajaduse oma hirmunud viha lämmatada, mitte protestida, siis armastatakse = salahirm = lämmatatud tunded.

Tagajärg - ASTMA
II staadium - vihane viha.
1.Vihane võitlus tigeda vastu, sest ta on ju tige.
Tagajärg - SAPIKTVID

2.  Hirm, et mind ei armastata tekitab vajaduse varjata oma viha tigeda vastu, siis teised armastavad = salaviha.

Tagajärg - NEERUKTVID
III staadium - pahatahtlik viha.
1. Kui muidu pahast inimesest võitu ei saa, siis soovitakse talle halba, Otse näkku öeldes tekib tüli, kus selgub ka tõde, aga kui heategija ikka ei rahuldu, sest vastane ei muutunud tema soovi järgi, siis pahatahtlik viha kestab ja kogub jõudu järgmise tüli tekkeks.
Tagajärg - AEGLASELT ARENEV VÄHK
2.Hirm, et mind ei armastata tekitab vajaduse varjata oma pahatahtlikku viha, sest igaüks vajab teiste armastust, sellest ei saa kunagi ega kellelgi küllalt.
Tagajärg - KIIRELT ARENEV VÄHK
Viimasesse kategooriasse kuuluvad inimesed, kelle kohta öeldakse, et nad ei tõsta kellegi suhtes häält, on alati kannatlikud ja mõistlikud, aga ilmaelu ei ole nende suhtes õiglane.
Haigust ei saa ravida muuseas, muude tähtsamate asjade kõrval kui kõige vähem tähtsat. Iga inimene peab oma hinnanguskaala ise pingejärje-korda seadma ja saama tulemuse vastavalt sellele.
 
RASKEMETALLID kehas
Vaatame raskemetalle, kõigil on elavhõbeda mürgitus, palju alumiiniumi. Süüakse sisse, püütaks puhastuda – paljudel juhtudel ei õnnestu. Aga kuidas tekib kehasse raske metall. Stresside kokkusurumisel saame ka metalli ja see sobib juba väga hästi…
 Ja et lastel kergemini ei läheks, me paneme metalle nendesse kohe peale sündi, et kiiremini saaks Maale väiksem rahvaarv - on see halb, on see hea - ei tea. See lihtsalt on.
 
L. Viilma kirjutab:
Inimese keha olukord, tema tervislik seisund on inimese elufilosoofia peegelpilt.
Kuna Te stressi ei näe, siis materialistliku arusaama järgi teda pole olemas, aga kuna Teil on halb olla, siis ta siiski on olemas. Mida rohkem Te teda eitate, seda halvem Teil on. Ühel hetkel on Teil füüsiline haigus, mida enne ei olnud. Keegi ei pannud Teile midagi sisse, ei võtnud ka midagi ära, ometi haigus on.
Kujutage ette ühte stressi. Te teate, et ta on mingi ebamäärane negatiivse või positiivse energia udune kogumik ja olgugi, et ta on olemas, Te ei näe teda. Õhku ka ei näe. See ei tähenda, et teda ei ole. Kui stresse ei oleks, siis oleks sama hull lugu, kui ei oleks õhku. Õhk, mis kiiresti liikuma hakkab, võib muutuda tormiks, mis murrab ja laastab. Raevunud meeleheiteks paisunud stressid teevad samuti. Tormiga pole mõtet võidelda. Temast on arukas niipalju kui võimalik eemale hoiduda. Enesesäilitamise instinkt õpetab nii ja inimene kuuletub. Ometi, mida targemaks selline inimene saab, seda rohkem tahab ta tormi võita. Tark inimkond ei oska veel looduse torme maatasa teha, aga iseenda hinges mässavaid torme oskab järjest paremini. Surudes maatasa oma stresse, materialiseeribki ta nad füüsiliseks haiguseks.
Mis toimub stressiga?
Õhku kokku surudes tekib vedel gaas. Seda kokku surudes tekib puu. Puust vett välja surudes tekib kivi ja kivist viimast võttes tekib metall. Metalle võime lasta oma kehast hõbedat, kulda või plaatina kaevandada. Onkoloogid tegelevadki sellega hommikust õhtuni.
Kui Te olete surutud kiiluna puuprakku, valatud betooni või metalli, mis on tahkestunud ja see puu, kivi või metall pannakse liikuma, kas Te tunnete, et ta liigub? Ei tunne! Miks? Miks Te ei tunne liikumist, kui rong, milles Te istute, hakkab üheaegselt ja sama kiirusega liikuma koos naaberperroonil liikuva rongiga? Te ei tunne, sest liigute temaga koos. Nii liigub füüsiline haigus kehaga koos kuni Te ei hakka protestima energia vastu, millest Teie haigus koosneb. Mida meeleheitlikum on protest ehk mida ägedamalt tahate haigusest lahti saada, seda kiirem on negatiivse energia väljapaiskumine ja see tekitab tunnete möllu. Materiaalselt on see valu.
 
Kujutlege, et iga haiguse algosake on nagu molekul, aatom või imepisikene nähtamatu elementaarosake, millest haigus koosneb. Kui Te tema sees olevaid positiivseid või negatiivseid laenguid vabastate, siis ta muutub. Stress stressi järel, elementaarosake elementaarosakese, aatom aatomi järel, molekul molekuli järel vabanevad. Haigete rakkude kogusumma väheneb, muutub hõredamaks, vedelamaks. Metalli tihedus hõreneb kivi tiheduseks. Kivi tihedus hõreneb puu tiheduseks. Puu tihedus hõreneb vedelikutiheduseks. Mida hõredamaks muutub ühe paksu vedeliku tihedus, seda puhtam on vedelik. Ühel hetkel on ta puhas lümf. Nii on andestamisega haigus haihtunud ära...
 

Võtame siia juurde puht teadusliku poole ja kas pole see nii, et üks räägib ühes keeles, teine teises aga tähendus on sama...
Stressi poolt mõjutatavad organid 
Mari Järvelaid – (Akadeemia Nord, Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakondhttp://www.med24.ee/eesti_arst/arhiiv/article_id-436) kirjutab stressist üldse, stressi ajaloost jne:
 
Psühhosomaatika uurija Harold G. Wolff Cannoni üldistas 1940. aastatel stressi ja haigused teooriaks, mille kohaselt haiguse tekitab mittesobiv variant tavalisest kaitsereaktsioonist stressile. Stress-sündroomi teooria kogus populaarsust 20. sajandi kuuekümnendatel, asendades end diskrediteerinud psühhoanalüüsil põhinevad psühhosomaatika teooriaid, seda iseäranis tänu Hans Selye töödele. Selye, keda on isegi nimetatud Einsteiniks meditsiinis, alustas oma tänaseks kuulsa stressiteooria ehk üldise adaptatsioonisündroomi kallal töötamist, kui oli alles teise aasta meditsiinitudeng. H. Selye järeldas, et stressil on oma osa kõikide haiguste etioloogias, seega on haigused mittetoimetulek stressoritega, mille tagajärjeks on tervisehäired. H. Selye arvates ei kahjusta meid mitte stress, vaid meie vastusreaktsioon stressile. H. Selye sõnastuses on stress mittespetsiifiline keha vastus igasugusele välismõjule. Nii võib stressi liigitada järgmiselt: eustress kui hea stress, mis tõstab motivatsiooni ja inspiratsiooni; neustress ehk neutraalne stress, mis ei ole hea ega halb; distress ehk halb stress, mida saab omakorda jagada ägedaks ja krooniliseks; hüperstress ehk igasugune stress liigses hulgas ning hüpostress ehk ebapiisav hulk stressi. Seega, organism vajab mingil hulgal stressi, et jääda terveks, ning tervist ohustavaimad on krooniline distress ja hüperstress.
Klassikaline Henry psühhoneuroendokriinne stressimudel kirjeldab kolme võimalikku vastusreaktsiooni ärritajale (ohule), s.o viha, hirmu ja võimetustunnet ehk kurbust (7).
Vihareaktsioon suurendab katehhoolamiinide ja testosterooni eritumist, hirmureaktsioon katehhoolamiinide ja veidi kortisooli eritust, testosteroon jääb seejuures neutraalseks ning kurbusreaktsiooni korral domineerib kortisooli eritumine, testosterooni eritumine aga pärsitakse. Kortisooli eritumine saab domineerivaks sellises vastusreaktsioonis, kus ohtu tõlgendatakse millegi sellisena, “millele vastu hakata ei jõua või ei ole mõtet, ära joosta ei jõua või pole kuhugi joosta”. See kolmas vastusreaktsioon on suunatud maksimaalsele energia kokkuhoiule (haavatuna mammutijahil surnut teeseldes oli suurim võimalus ellu jääda), et olla valmis olukorraks, kus on uuesti võimalus kas võitlusse astuda või jalga lasta. Tuleb tõdeda, et need negatiivsed emotsioonid, millel on olnud varem bioloogiline kasulikkus, on tänapäeva inimühiskonnas suuresti destruktiivse olemusega.

Kui tavatingimustes pole katehhoolamiinide ja kortisooli roll veresuhkru taseme regulatsioonis määrav, siis stressvastusena toimivad katehhoolamiinid kui insuliini antagonistid, kuid erinevalt glükagoonist ei toimi katehhoolamiinid mitte ainult maksa, vaid ka rasvkoesse ja skeletilihastesse. Kortisooli toime avaldub ensüümvalkude biosünteesi indutseerimise kaudu, intensiivistub valkude lõhustumine ekstrahepaatilistes kudedes, eriti skeletilihastes. Kokkuvõttes suurendab kortisool veresuhkru sisaldust.
Noradrenaliin ja kortisool intensiivistavad adipotsüütides triglütseriidide lõhustumist, tõstes rasvhapete taset veres. Hüperstressile tekib hüpermetaboolne vastus, mis väljendub põhiainevahetuse kiirenemises, tekib insuliiniresistentsus, kasvab glükoneogenees, lipolüüs ja proteolüüs. Veres kuhjuvad rasvhapped ja glükoos, sest puudub intensiivne lihastöö. Selline metaboolne olukord on oluline paljude tervisehäirete etioloogias.

Sotsiaalne süsteem, mis ei suuda tagada inimestele võimalust tervislikult toituda ja olla sotsiaalselt aktiivne, on iseenesest stressiallikaks. Patsiendi ravimist tuleb käsitleda enamana kui füüsilise keha remontimise protseduurina. On saanud selgeks, et inimese emotsioonid, hoiakud, uskumused ja motiivid võivad olla väga tähtsad igasugusest haigusseisundist paranemisel. Ravitulemused on positiivse emotsionaalse seisundi korral alati paremad.
 

Iseasi, et väga paljud on kinni jäänud sellesse mammuti küttimise stressi, ka väga arukad inimesed. Võib olla on põhjus selles, et ei peeta oluliseks selle väite ehk ainult hüpoteesi paikapidavust. Vähese mõtisklemise tulemusena saab aru, et inimene ei ole mammutit kunagi küttinud ja tonnide viisi liha mädanema lasknud. Ja stressi reaktsioon ehk adrenaliini reaktsioon tuleb palju varasemast ajast kui pelgalt jaht: võitle või põgene situatsioonis. Inimene on olnud Maa peal palju kauem, kui põgenemiseks vajadust on olnud. Aga see selleks.