Saan aru, et sa oled puuviljatoiduline. Ma ei ole sellest varasemalt midagi kuulnud. Selgita mulle, palun!
Puuviljatoiduline on inimene, kelle meüü koosneb täielikult seemnetega puuviljadest. Siin ei ole ei saladusi, erijuhendeid ega meetodeid. Sa lihtsalt korjad puuvilja ja sööd seda. Sa ei vaja puu ja enda vahele ühtegi gurut. Raskem osa puudutab seda, mida nimetatakse detoksikatsiooni protsessiks. See on aeg, kui küpsetatud toidud jäetakse menüüst välja ja keha alustab enese puhastamist. Keha loomulik instinkt on ennast puhastada ja minnes üle puuviljatoidule, hakkab keha õigetel tingimustel ennast liigsest ja toksilisest materjalist vabastama. Puhastumisprotsessi ajal võivad keha organid puhastuda sügavamatel tasanditel ja see teeb detoks-protsessi raskeks, kuna peale puhastumist jäävad alles isud. Sa igatsed küpsetatud toitu samamoodi nagu kohvi, alkoholi, narkootikumi, samuti kannatad puhastumisnähtude all.

Puhastumis või üleminekuperioodi pikkus on erinevatel inimestel erinev. See võib kesta mõnest nädalast mõne aastani, kuid alles siis, kui keha on lõplikult puhastunud, võib kogeda ja tunnetada täielikult, mida puuviljatoitumine tegelikult pakub. Kahjuks saavad vaid väga vähesed inimesed sellest raskest punktist üle. Puhastumisnähud aetakse väga sageli segi haigusnähtudega.

Mina soovitan kõigepealt alustada toorveganina – toortoidulise taimetoitlasena (ilma liha- ja piimatoodeteta) ja kui see etapp on läbitud ja toimib, on aeg käes ka puuviljadel.

Puuviljatoitumisse ei tasu hüpata justkui pea ees tundmatusse. Üleminekunähud võivad olla pikad ja rasked.

Sa vastasid väga hästi. Niisiis, sa ei söö midagi peale puuviljade? Kuidas hoiad sa korras oma suhkru- ja valgutasemed?
Jah, ma ei söö midagi peale puuviljade. Ei söö aedvilju, rohelist, pähkleid, seemneid, toidulisandeid ja ma ei joo mingit vett. Saan kogu oma vedeliku puuviljadest. Kui ma esmakordselt läksin üle puuviljadele, avastasin kui rikas on puuviljade sortiment. Oli väga kerge süüa erinevaid puuvilju, millele ei järgne mingeid küpsetaud toidu tarbimisega kaasnevaid sümtomeid.

Ma olen täiesti rahul süües puuvilju, kuid mida rohkem ma uurisin puuviljatoitumise kohta, seda enam leidsin ma vastuolulist ja negatiivset infot. Ja see info käis minu enda instinktide vastu. Ma olin segaduses, arvates, et minu instinktid ei ole õiged ja ma hakkasin jooma vett, sööma seemneid-pähkleid ja rohelisi mahlu/toidulisandeid. Varsti heitsin ma selle kõik taas üle parda, sest ma lihtsalt ei tundnud, et see klapiks minu keha ja hingega.

Ja ma jõudsin tagasi puuviljade juurde. Puuviljadega tunnen ma ennast fantastiliselt ja elusalt, energiliselt ning ma olen täiesti eemaldunud sellistest asjadest nagu B12, valgud, kalorid jms. Ma lihtsalt ignoreerin seda. Ma ei muretsenud nende pärast kui sõin küpsetatud toitu – miks ma siis nüüd peaksin muretsema.

Puuviljad on täis looduslikku suhkrut – fruktoosi ja iga puuvili sisaldab just õiges koguses valku. Pean lisama, et ma ei pööra erilist tähelepanu puuvilja toitainelisele sisaldusele. Selle asemel kuulan ma oma keha ja jälgin, kuidas ta ennast tunneb. Ma ei vaeva ennast RDA, toitainete, kalorite, valkude jms. Minu isiklik kogemus ei lähe kokku sellega, mida räägib moodne toitumisteadus. Nii et ma võtsin moodsa toitumisteaduse ja viskasin aknast välja juba kaua aega tagasi. Ma alustasin iseenda tundmaõppimist. Näiteks: kuidas minu keha reageerib erinevatele puuviljadele?Õppisin elama puuviljatoidulisena, kohandusin sellele elustiilile ja ma ei ole sõltuv teiste arvamustest. Ma tean täiesti kindlalt, et kui mul on mõne toitaine puudus, siis ma tunnen selle ära – minu keha annab sellest märku. Ja seetõttu ma ei muretse ega karda oma menüü pärast.

Kui kaua sa oled olnud puuviljatoiduline?
12 pikka suurepärast aastat ja ma naudin momendil ka väga head tervist. Üleminekunähtude hulka kuulus suur kaalukaotus ja tagasilangused küpsetatud toidu juurde. Minu detoks-periood oli kui õudusunenägu ja seda ka seetõttu, et mul ei olnud millestki juhinduda ega kellelegi toetuda. Nendel põhjustel langesin puuviljatoitumisest palju kordi välja, kuid sisemiselt teadsin, et see on lihtsalt üks järjekordne torm veeklaasis. Sel ajal ei olnud siin puuvilajtoidulistest mentoreid ja abi ei tulnud ka toortoidu foorumitest. Puuviljatoidumises nähti ekstreemsust - mind mõisteti lihtsalt süüdi, löödi verbaalselt risti ja kinnitati, et ma ei ela 100% puuviljadel rohkem kui 2-3 kuud. Lõpuks olin nii väsinud ja tüdinud otsimast toetust ja sarnase mõtteaadiga inimesi, et ma sain aru, et mul tuleb see tee käia üksi.

Milline asjaolu oli kõige mõjuvam, mis andis tõuke puuviljatoitumisele?
Tervis ei olnud just kiita. Kahekümnendate eluaastade alguses tunnetasin ma mingil tasandil, et ka teised järgivad täpselt sama mustrit. Mulle tundus, et me teeme midagi valesti ja et meie toitumisharjumused ühiskonnas on ebaloomulikud.

Ma tulin siia Londonist. Minu pere ei olnud jõukas ja seetõttu oli odav rämpstoit, odav liha meie pere elustiilis kindlal kohal. Kasvasin üles liha ja rämpstoituga ja sõin seda 25. eluaastani.

Seniajani olin ma elanud, et süüa ja ma ei tundnud mingit vahet. Oli fakt, et toit oli mulle abiliseks, millega kegendada või maandada oma stresse. Sõin kõike, mida süüa sündis ja mul oli ükskõik, millest see koosnes. Ainus, mis mulle ei meeldinud, olid mereannid. Ma ei teadnud absoluutselt mitte midagi tervisest või tervislikust toitumisest. Ma tundsin ennast lihtsalt hästi, süües küpsetatud toitu ja see oli sedalaadne usk, et kui see toit ei oleks tervislik, siis ei müüdaks seda kauplustes.

Nii need aastad läksid, ikka koos külmetushaigustega nagu kõigil teistel. See tundus järjest mõttetum ja lõpuks ma hakkasin endalt küsima, miks on nii normaalne olla haige. Hakkasin märkama, et ma olen puhitunud, ummistunud ning täis lima ja pidevas kõhukinnisuses. Olin alati selline olnud, kuid mingil seletamatul põhjusel hakkasin seda järjest enam tunnetama.

Võib öelda, et ma jõudsin punkti, kus ma ei saanud enam süüa küpsetatud toitu. Mida enam ma sõin, seda rohkem puhitusi tundsin, seda raskem oli mul hingata – kogu keha tundus olevat täis lima. Niisiis sellel suvel lõpetasin korraga kogu küpsetatud toidu söömise ja mingitel põhjustel hakkasin sööma puuvilju. Kusjuures on siin kummaline see, et ma ei olnud varem puuvilju söönud.

Astusin lihtsalt edasi ja järgisin oma instinkte. Alustasin mangode, melonite ja greipidega. Ma olin taevas! Tundsin ennast tõeliselt hästi. Minu tervis paranes, minu nahk muutus puhtaks ja säravaks, minu kehalõhnad kadusid, tundsin ennast energilisena, suutsin sügavalt hingata ja minu kõht ei olnud eam puhitunud.

Kõik muudatused, mis ma olin teinud, tundusid nii õiged, et soovisin pühenduda edaspidi ainult puuviljade söömisele. Hakkasin toitumist ka lähemalt uurima, sain teada, et küpsetatud toit on enamjaolt rafineeritud, töödeldud, segatud sünteetiliste ainete, säilitusainete, MSG laadsete lisanditega jne. Peale sellise info läbitöötamist, tundsin ma väga kindlalt, et tahan süüa puuvilju. Uurides internetis leidsin, et on olemas puuviljatoitumine (fruitarianism). Uurisin järjest edasi ja muutusin endas kindlamaks. Nüüd, pikaaegse puuviljatoidulisena usun ma, et aegade alguses olime me toiduotsijad ja sõime toitu, mis tundus ligitõmbav-maitsev. Need olid puuviljad, pähklid jms oma loomulikus värskes olekus. Ma ei usu hetkekski, et inimese isu äratas karvade, soomuste, küüntega loom. Sa võid praegugi vaadata oma lemmiklooma – näiteks koera ja mõelda, kas sa kujutad teda ette kahe viilu leiva vahel.

Looma süües muutun puhitunuks ja tunnen ennast kohutavalt. Lõpetasin loomse söömise üldse. Ma ei ole olnud küll kunagi suur lihasööja. Mulle tundub loogiline, mida sa inimeste kohta räägid. Ma saan oma valgud kätte valgujookidest ja valgubatoonidest. Kas enamik puuviljatoidulisi saab oma valgud mujalt?

Põhiliselt väldivad puuviljatoidulised suure valgusisaldusega toiduaineid, kuna usume, et me saame piisavalt valku puuviljadest. Aga nagu ma juba mainisin, on puuviljatoitumine isiklik rännak ja inimeste kogemused on erinevad. Paljud algajad puuviljatoidulised on endised pähklite, kuivatatud puuviljade ja rasvade ülesööjad. Nad on igatsenud niivõrd raske täiskõhutunde järele, mida andis neile küpsetatud toit. Enamik pähkleid, kuigi neid müüakse sildi all “kuumutamata ehk raw”, on siiski mingil määral kuumtöödeldud. Seetõttu enamik puuviljatoidulisi väldib neid. Siin on muidugi suur surve kaasaja toitumissoovituste poolt, kuid enamik puuvilja praktikuid ei ela nende soovituste järgi. Selle asemel kuulavad nad päev-päeva järel oma keha.

 

Kuulsin, et sa avasid Dallases oma spordiklubi. Kas sa räägiksid sellest veidi lähemalt?

Jah. See on tegelikult klubi, kuhu ma püüan tuua inimesi kõigilt elualadelt ja näidata läbi aktiivse tegevuse paremate toitumisvalikute eeliseid. Me keskendume harjutustele, mis on inimese kehale loomulikud, nagu jooksmine, jalutamine, plastiline võimlemine. Osaliselt tegin seda seetõttu, et näiata, kuidas paremad toitumisvalikud mõjutavad kehalist aktiivsust, suutlikust. Olen leidnud ka, et toortoidulised on üsna loiud, kuna kulutavad oma energiat puhatsumisprotsessidele ning maksavad ka oma hinda selle eest, et ei ole aktiivsed.

Ma ise olin samuti tüüpilise toorvegan süsteemi mõju all – st olla laisk ja kaevelda iga valukese üle. Sain varsti aru, et see tunne tekib seetõttu, et ei aidata oma kehal puhastuda, jääke välja viia. Puuviljad teevad seda väga tõhusalt kui olla aktiivne. Hoidsin endas seda jääki, mida pidin väljutama. Üsna pea mõistsin, et aktiivsus ja liikumine on see võtmeelement, mis tagab edu puuviljatoitumise juures. Siin on tegemist puuduliku hariduse või oskaja õpetaja puudumisega. Ja väga vähesed suudavad minna üle puuviljatoitumisele, olles ka aktiivsed. Nii ma avasin selle klubi, et olla ise eeskujuks ja näidata inimestele, et toortoitumise ja treeningu kombinatsioon annab väga suuri eeliseid nii detoks-perioodil kui ka edaspidi.

Ma ei võta liikmemaksu, igakuise infolehe tasu ega sunni kedagi allkirjastama lepingut. Usun, et kui sa tõesti tahad aidata inimesi, saab teha seda tasuta. Mul samuti oma nägemus ehitamaks üles suurem kommuun ja toetav netivõrgustik neile, kes soovivad paremat elukvaliteeti.

Vana või noor, treenitud või mitte – sel ei ole tähtsust. Ma püüan julgustada inimesi tegemaks esimest sammu ja olemaks nemad ise. Selliste tegevuste abil nagu matkamine, mägironimine, jooksmine, kanuusõitmine, potluck´id (toidu degusteerimised) jms saame kohtuda ja suhelda, vestelda tervisest ja vormisolemisest jms. Toortoitlane või mitte, igaüks on teretulnud ühinema.

See, millise eesmärgi keegi omale seab, on individuaalne, sest on arusaadav, et kõik me alustame mingilt tasandilt ja jõuame edasi ainult siis, kui on kuhugi minna ja selle jaoks tehakse tööd. Eesmärk on aidata inimesel jõuda sinna, kuhu soovitakse jõuda ning pakkuda selleks toetavat keskkonda.

Kui palju on sul järgijaid sellest ajast, kui hakkasid puuviljatoiduliseks?
Võttes omaks puuviljatoituja elustiili ei uskunud ma inimestesse, kellel on nö järgijad. Ma usun informatsiooni andmisesse ja inimeste julgustamisse, mis tuleneb oma kogemuse jagamisest. Ma ei usu tilkhaaval info jagamisse ega pehmekaanelistesse seebiajakirjadesse. Ma ütlen nii nagu asi on. Mul ei ole mingit toodet, mida müüa ja seega ei pea ma inimesi peibutama ega meelitama. Minu jaoks käib see kõik läbi armastuse ja ma püüan panna inimesi aru saama, et igasugune saavutus vajab ka tööd. Mind on nimetatud ekstreemseks nii palju kordi ja inimesed on hirmunult ja häbenedes minust ning meie grupist eemaldunud. Ma ei taha kuulata vabandusi ja loomulikult on neil halb, kui neid lükatakse välja mugavustsoonist. “Ekstremisti” nime on lihtne ära teenida, kuna puuviljatoitumisele üleminekul ei ole midagi kerget ja ümbritseva keskkonna toetust on väga raske leida.

Foorumis on meil üle 20 liikme ja me oleme näinud paljusid inimesi tulemas ja minemas, kuid need, kes on jäänud, on imestanud oma suutlikkuse ja võimete üle. Oleme väga toetavad, kuid samal ajal ka reaalsuses. Me ei suru midagi peale, ei eita midagi, kuna paljud inimesed on väga tundlikud detoksi või üleminekuperioodi ajal. Võtmeks siin on hoida kõrgel positiivne suhtumine. Samuti on väga-väga palju inimesi, kes võtavad minuga ühendust mailiteel. Nii et ma ei pea ennast mingiks puuvilja-guruks - olen lihtsalt inimene, kes on mingid piirid ületanud, kastist välja astunud ja soovib oma kogemust teistega jagada.

Kuidas sa tunnetad erinevust oma tervises võrreldes nö tüüpilist läänetoitumist ja toortoitumist?

Aastate jooksul olen aru saanud, et küpsetatud toit on äärmiselt dehüdreeriv (kuivatav), kuna kuumutamisprotsess eemaldab hapniku, vee, ensüümid ja paneb kehale suurema töökoormuse, et seda kõike seedida ja kehast välja viia. Selline jätkuv toitumisprotsess kurnab keha energiast lõplikult tühjaks ja võtab kehalt ka suutlikkuse ennast uuesti üles ehitada või kaitsta haiguste vastu. Varasemalt, kui ma langesin puuviljade juurest tagasi küpsetatud toidu jurde – alati, alati tulid tagasi minu tervisehädad: valud, allergiad jms. Nüüd, olles puuviljatoiduline pikemat aega, on mul minu elu parim tervis ja olles aktiivne on minu lihased ja füüsiline vastupidavus saavutanud uskumatu tugevuse. Ma soovin kõigile näidata, et kannatlikuse ja pühendumisega suudavad kõik kogeda suurepärast tervist ja heaolu.

Sa oled väga positiivne ja jõuline oma elustiilist rääkides. Mis on see, mille puuviljatoitumise juures eelkõige esile võiks tuua?
Puuviljad annavad suure tõuke olemaks aktiivne ja treenimaks tugevamaid lihaseid. Olen olnud vastandlikes äärmustes – oli aeg, kui ma sõin väga palju liha ja nüüd söön ma puuvilju. Võin ausalt öelda, et küpsetatud toitu süües oli mul palju vähem tahtmist ennast liigutada, tundsin ennast raskelt ja ummistunult.

Teine asi on see, et kui ma sõin küpsetatud toitu siis see, mida ma pidasin lihasteks, ei olnud seda mitte. See, mida peetakse lihaseliseks kehamassiks, on lihtsalt suur hulk vett ja rasva. Minnes üle tervislikumale toortoidule kaob kogu see liigne mass ja sa tunned ennast otsekui alasti. Kahjuks ei tea meie kehad sellist asja nagu “macholik kehaehitus”, vaid teevad lihtsalt oma puhastustööd.

Võttis ikka mitmeid aastaid enne kui leppisin oma “alastusega”. Jätsin asja katki mitmel korral, kuna tundsin ennast liiga kõhnana. Sain teada, et minu tervis on palju olulisem kui edevus ja et puhastusprotsess, millest tuleb läbi minna, on osa protsessist. See on vajalik selleks, et keha saaks tagasi oma normaalsed ja loomulikud mõõtmed. Kehal tuleb lasta see taastamine ette võtta.

Niisiis nö ülesehitatud mass kadus ning ma alustasin puuviljatoitumisega ja alles siis ma sain aru, et mul ei ole küpsetatud toidu perioodil kunagi olnud õiget lihasmassi. Ma olin atleetlikku kehaehitusega, kuid see kõik oli vee ja rasva peal üles pumbatud. Lihaste ülesehitamine on väga aeglane protsess. Toortoidul olevate sportlaste puhul on väga oluline, et kõigepealt keha puhastatakse sellest vanast rämpsust. Puhastumise käigus tuleb jääda aktiivseks ja seda, kuni keha näitab, et on taas valmis hakkama kaalu ja lihaseid kasvatama.

Sa ei ütle mulle ju tegelikult midagi uut. Ma tean, et see, mida sa räägid on õige. Kuid ma ei ole 100% postiivselt meelestatud ainult puuviljasöömisele. Usun, et Looja pani puuviljad Maale, et inimene saaks neid nautida. Ja samuti ei usu ma, et liha oleks meie kehadele õige lahendus. Nii et ma kuulan ikka tähelepanelikult, mida sa räägid. Tuleb mainida, et sa oled mu silmi avanud rohkem kui keegi varasemalt on seda suutnud. On sul soovitusi inimestele, kes soovivad rohkem kaalu tõsta?

Mõelge kõigepealt oma tervisele. Püüdke saavutada oma kaal loomulikult, jälgige millist treeningut/harjutusi on teile kõige meeldivam teha ja alustage sellega kohe täna, mitte homme. Ja igal järgneval treeningul tehke üks harjutus/paar minutit rohkem.

Kas sa räägiksid oma loo, kuidas sa jõudsid siia, kus oled täna?
Kui ma esimest korda alustasin puuviljatoidulise teekonda, tuli mul päris palju valgeid laike ise täita. Mul ei olnud kogemust ega teadmisi toortoidust ning ei tasu märkidagi, et ma ei olnud valmis detoks-perioodiks. Ma õppisin oma teel eksimuste ja vigade abil. Püüdsin koguda informatsiooni, kuid seda ei olnud eriti palju. Ma ei hakanud küpsetatud toidult üle minema järk-järgult. Tegin suure vea mõeldes, et minu võõrutuskuur toimib ühe- või kahenädalase kerge deoks-protsessiga. Sümptomid haarasid minust kinni enne, kui suutsin ise enda üle võimu saada. Olin vastik, vaimselt ja füüsiliselt agressiivne, nördinud asjadest, mis tavajuhtudel minusse ei puutunud.

Olin väga suures ängistuses... minu mõtted olid väga negatiivsed. Ründasin inimesi, kes mulle tähendasid väga palju ja veel hullem olin nendega, keda ma ei teadnud! Mõned minu suhted varisesid lõplikult sel perioodil kokku. Kõige tipuks olin 24/7 vaimselt ja füüsiliselt tühjaks pigistatud. Kõik arvasid, et ma olen hull, mitte keegi ei toetanud mind ja ma olin täiesti allasurutud.

Mul ei olnud teadmisi sellest, mis toimus tegelikult minu sees, mis hakkas juhtuma. Olin arvamusel, et kõik need halvad asjad, mis toimusid minu peas, ongi tegelik mina. Tegelikult on täiesti võimatu seletada, mis oli tol ajal päriselt ja mis ettekujutus. Olin muutunud Alati Õnnelikust Mehest täpselt vastupidiseks inimeseks. Kuid ma ei arva, et see oleks olnud keelegi süü!

Vaat sellised olid asjalood puhastumisprotsessi ajal! Minu keha kasutas iga võimalust puhastumiseks. Mu puhastumine oli väga ebamugav, kuna ma sõin palju nö raskeid puuvilju ja vähe mahlaseid puuvilju ning keha ei saanud toksiine korralikult välja pesta. Niisiis need toksiinid nö taasimendusid. Pealegi see oli üldse esimene kord, kus ma midagi taolist ette võtsin. Ma ei teadnud tegelikult üldse, mis toimub ja ei teadnud ka seda, kuidas sellega toime tulla. Minu maks/sapipõis puhastusid ning vabastasid minus ka viha/rahulolematuse minevikust, olevikust ja minus oli seda palju!! Üsna varsti tekkis minus tugev rahulolematus puuviljadieediga. See põhjustas mulle nii suurt valu ja segadust ning ma otsustasin, et ma ei ole seda teed käies õnnelik.

Mulle ei meeldinud see, mis minuga juhtus. See muutis mu ebameeldivaks ja üksikuks. Ma kaotasin nii palju kaalu ja peale selle tahtsin ma süüa pitsat, praekartuleid ja kana, jäätist jne, jne. Ma loobusin oma teest! Tundsin ennast nädal või paar täiesti hästi, siis aga hakkasin end taas tundma puhitult ja kinnisena, raskena. Jäin jälle haigeks ja tundsin ennast vana mehena. See jätkus veel aastaid, et mida rohkem ma puhastusin, seda halvemini ennast tundsin. Minnes tagasi küpsetatud toidu juurde, hakkasin tundma, kuidas minu emotsioonid mind kontrollisid.

Ma õppisin, et mul on edasiminekuks vaja täielikult eemalduda, õppida ning uurida, mis täpselt minu kehas detoks-protsessi ajal toimub. Olen hakanud märkama, mis tegelikult juhtub ja õppinud aitama oma keha selle asemel, et langeda stressi ja teha asjad veel hullemaks. Minu peamine problem oli, kuidas saada jagu ihast küpsetatud toitude vastu. Leidsin, et kastmed ja sool on kõige raskemad maha jätta. Näiteks olin harjunud sööma 6-9 avokaadot päevas mõne kastmega. Siis märkasin, et ma hullun, kui kastme ära jätan. Seejärel hakkasin endalt küsima, kas avokaado on tõepoolest see, mida ma tahan? Lõpetasin kastmete kasutamise ja nüüd söön loomulikul viisil päevas vaevalt ühe avokaado.

Mis mind tõeliselt aitas oli see, et ma kirjutasin üles oma eesmärgid ja selle, kuidas ma end tunnen kui küpsetatud toitu söön. See aitas mul eemale hoida stressiolukordadest ja -inimestest. Sestap ma soovitan teile - kui on soov saada puuviljatoiduliseks, hoidke see eesmärk oma silmade ees alati kui võimalik või võimatu! Olege valmis võitluseks. Ma panen teile südamele: TE EI MUUTU ALGUSES MEELDIVAKS ISIKUKS JA EI VEEDA SUUREPÄRASELT AEGA, te võite oma ühiskondlikult positsioonilt langeda, aga ärge laske oma eesmärke silmist ja ÄRGE LUBAGE ÜHISKONNAL ENDALE DIKTEERIDA, kuidas peaksite käituma.

Esimest korda alustades ütles mulle igaüks, iga nö guru, et ma ei jää ellu ainult puuvilju süües ja ma teen “kõike valesti”. Kuid see oli tee, mida minu keha tahtis käia ja ausalt öeldes tundsin ma ennast sel ajal siin võõrana. Murda end lahti meid kinni hoidvatest ühiskondlikest ahelatest – see on parim, mida ma eales teinud olen ja ma ei lähe kunagi tagasi! Minu nahk, peast kuni kandadeni, läbis transformatsiooni, muutudes jäigast ja kõvast pehmeks ja elastseks. Mul ei ole enam külmetusi ega palavikke. Ma ei tunne peavalu ega muid valusid, mida varem pidasin tavaliseks. Minu keha on taas oma normaalses loomulikus olekus. Mul ei ole puhitusi ega kõhukinnisust. Olen füüsiliselt aktiivsem. Suurim võit on aga, et ma ei ole enam küpsetatud toidu ori. Minu mõtted on selged ja positiivsemad. Ärge saage minust valesti aru – kõik ei ole ainult roosamanna – maailm on ikka selline nagu ta on ja mina olen ikka inimene, aga uskuge kui ma ütlen, et elukvaliteet on pööranud paremuse poole. Enam ei ole ruumi sellisele suhtumisele, et võõrad peavad vastutama minu tervise eest.

Ma tean, et sa läbisid selle perioodi üksinda, kuid sa oled palju õppinud. Ma näen sinu pühendumist. Ma kuulen jõudu sinu sõnades. Sa oled läbinud puhastumisprotsessi ja tundnud raskusi nagu iga narkootikumist vabaneja seda võib kogeda. Väga vähesed inimesed tänapäeval võivad öelda, et nad on sellise protsessi läbinud üksinda. Sa äratasid minus suurt huvi ja ma otsustasin ka enese peal katsetusi teha. Ning ma sain väga hästi aru, kui sa märkisid, et tundsid justkui sa poleks pärit siit. Ma tunnen ennast sarnaselt, kui olen koos inimestega, kes söövad “normaalselt”. Nad ajavad omale maiustusi ja snäkke sisse terve päeva jooksul ning vaatavad mind kui võõrast, sest ma ei tee samamoodi. Kuid tead, mida mina õppisin? Nad tegelikult tahavad olla rohkem minu moodi, kuid nad ei suuda öelda ei. Neil on vaja midagi, millesse uskuda. Saavutada midagi. Aga nad ei soovi kokku puutuda raskustega. Selle asemel nad hoopis vihkavad mind, kui suudan millestki loobuda. Nad pigem väldivad mind, räägivad taga ja pööravad mulle selja, tunnetades minus samas jõudu, mida neil ei ole või mida nad ei suuda saavutada. Kuid ma olen harjunud olema ka teisel pool – siis kui ma söön seda, mida nemad söövad, istun päev otsa ja vaatan televiisorit nagu nemad seda teevad. Ma ütlen sulle - ma tunnen ennast siis põlastusväärselt. Sellest ajast, kui ma oma elustiili muutsin, tunnen ennast suurepäraselt. Ma näen suurepärane välja! Ja nad vihkavad mind selle pärast. Ma leidsin inimesi, kes on minuga sarnased ja see on tänapäeval tõesti raske. Ma olen otsinud inimesi, kes on aktiivsed, armastavad ennast ja hoolivad endast. Kui ma selliseid ei leia, on parem olla üksi. Tänan sind! Kuid aitab minust. Meil on intervjuu. Kas sul on kedagi, keda tänada, et oled jõudnud siiani?

Jah, emakest Loodust ja oma naist. Enne kui ma oma abikaasat kohtasin, olid mul teistega sarnased hirmud küpsetatud toidu söömise osas. Isegi inimesed, kes mind üldse ei tundnud, tegid märkusi, kui halb ja kõhn ma välja näen. Jah, ma nägingi halb välja ja ma kaotasin palju vett ning rasva oma kehast. Kuid ma olin selleks ajaks juba leppinud, et ma pean selle protsessi läbi tegema, kui ma tahan oma keha uuendada. Minu naine oli inimene, kes elas koos minuga selle perioodi üle. Ja puhastumine andis mulle taas jõudu hakata tegema trenni. Sisemiselt puhtamalt oli mul enam energiat keha uueks ülesehitamiseks. Peale treeninguid olin võimelisem omandama ka rohkem toitaineid puuviljadest.

Kuskohast said sa oma teadmised bodybuilding’u alal?
Veganbodybuilding.com ja Rosstraining.com, lisaks minu enda uuringud.

Sa pead silmas www.veganbodybuilding.com, Robert Cheeke’? Ta on suurepärane! Kas sa võiksid jagada mõnda nippi, kuidas lihaseid kiiremini vormi saada?
Ma arvan, et minu nõuanded sobivad inimestele, kes on toortoidu veganid või puuviljatoidulised ja eelkõige sobivad need nõuanded minule. Oluliseim on puhastada oma keha ülearusest ja mõelda väga hoolikalt, mida sa oma kõhule seedida annad. Mida raskem on toitu seedida, seda enam annad sa ära energiat ja seda vähem on sul võimalust kasutada oma jõudu ülesehitava-tugevdava treeningu jaoks.

Sa oled abielus, eks? Kas sa rääkiksid meile oma abikaasast?
Ma olen abielus maailma kõige ilusama naisega, ta on olnud väga toetav. Hoolimata sellest, et on olnud aegu, mil oli raske mõista neid muudatusi, mida läbisin.

Kõlab nagu oleks vaja teha veel üks intervjuu, sinu naisega teemal “Minu elu puuviljatoidulisega”. On teil lapsi, räägiksid sa veidi neist?
Mul on kaks last, nad elavad siin Dallases, Texase osariigis. Minu abikaasa on olnud alati väga toetav minu valitud elustiili osas. Ta on minu inspiratsioon ja südame teine pool. Oleme kasvatanud oma lapsi kui veganeid ja nad saavad vabalt valida nii palju toortoitu kui nad iganes soovivad. Loeme ennast väga õnnelikeks, kuna lastele meeldivad puuviljad väga. Tütar sööb neid enam, kuna ta on koos minuga kodus. On suurepärane tunne, kui sa näed, et sinu laps armastab puuvilja kõigest muust toidust rohkem ja poes käies paneb küpsiste asemel korvi greipe. Me mõlemad abikaasaga kasutame iga võimalust, et õpetada lastele austust loomade ja elukeskkonna vastu.

Mida pead oma elu kõige suuremaks kordaminekuks?
Minu jaoks isiklikult on selleks abiellumine nii toetava naisega, kellega saan oma elu jagada.

Paistab, et naisel on samuti arukas ja respekteeriv mees. Millised on olnud sinu elu parimad hetked?
Isaks saamine. Kui sündis minu esimene laps, oli naisel loomulik sünnitus. Tütar sündis kodus ämmaemanda juuresolekul ja minu naine ei võtnud mingeid ravimeid. Mulle oli väga suur elamus olla kõige selle juures.

Millised on sinu saavutused harjutustes nagu kätekõverdused, kükid, lõuatõsted ja dips (rööbaspuudel surumine)?

Jõuharjutuste kordused ühe tunni jooksul:
Dips: 800
Lõuatõsted: 420
Kätekõverdused: 2015
Kükid: 540
Päkaletõusud: 4000
Kätekõverdused ühe käega: 700

Harjutused ühes setis:
Kätekõverdused: 160
Lõuatõsted: 36
Dips: 100
Kükid: 400
Kätekõverdused kätel seistes: 28
Päkaletõusud ühe jalaga: 2614

Kasutad sa mingeid trenažööre?
Ei, ma teen vabaharjutusi (calisthenics) ehk harjutusi keharaskusega.

Selgita, miks?
Algas see kõik sellest, kui ma olin haige ja mul ei olnud kodus raskusi, mida oma treeningul kasutada. Ja mul ei olnud ka raha nende ostmiseks. Tegelikult ei teadnud ma päris täpselt, mida teen. Lihtsalt tegin nii palju kätekõverdusi, istessetõuse ja kükke kui suutsin ning leidsin, et see on tegelikult palju raskem, kuid samas nauditavam treening kui abivahenditega rutiinne treening. Kõik need jõusaali liikmemaksud ja lisatasud ei sobinud mulle ka väga hästi. Üks asi viis teiseni ja ma töötasin enda jaoks välja oma treenigprogrammi. Mida kauem ma seda kasutasin, seda enam sai mulle selgeks, et ma suudan palju enamat, kui abivahendite-trenažööridega treening pakub.

Mis on sinu lemmiktreening ja miks?
Ma ei ole kindel, kas mul on lemmikharjutus. Armastan neid kõiki erinevatel aegadel. Ma saan tõeliselt hea laksu rööbaspuudel surumistest, kuna see on klassikaline toore jõu kasutamise näide ja arendab mind alati. Tunnen end peale igat setti tõelise elajana. Üleüldse olen ma igasuguste surumisharjutuste fänn.

Tänan Sind intervjuu eest. On sul midagi lisada lõpetuseks?
Jah, ma tänan võimaluse eest jagada oma kogemusi. ...EI OLE VABANDUSI SAAVUTAMAKS PAREMAT TERVIST JA OLLA AKTIIVSEMAD. ME KÕIK VANANEME JA MEIL ON PRAEGUSEL HETKEL AINULT SEE KEHA, NII ET ÄRA JÄTA OMA TERVIST TEISTE KÄTESSE!!!!