EMOTSIONAALNE TOITUMINE

 
27 lk ja 8 eur - tellimine 84silleke@gmail.com
Tutvustuseks:

Paljud meist on ühel või teisel ajal söönud siis, kui tegelikult nälga ei tunne. – ja
mitte ainult jõulude ajal. Miljonid inimesed söövad regulaarselt toitu stressi,
kurbuse, viha ja frustratsiooni aegadel. Nad söövad vastuseks oma tunnetele,
mitte keha soovile saada toitu elamiseks. Kui juba ollakse harjunud sööma
emotsioonide pärast, siis ei osatagi enam aru saada, milline on õige näljatunne.

Paljud naised, näiteks Michelle Burroughs, on sotsiaalsed sööjad. Nad söövad
üle, kui on koos sõpradega. Nad räägivad ja tellivad palju toitu. Siinkohal ma ei
taha öelda, et ennast peaks naerust ja seltskonnast välja jätma. Selle asemel ma
julgustan sõpradega kokkusaamisi ja samas püüda hinnata seltskonda enam kui
toitu. Sotsiaalsed sööjad soovivad tavaliselt vastastikust sõprussuhet; ja mingi
põhjusel nende lapsepõlvest on selline sõprussuhe seotud toiduga. Võimalik, et
pere ühines õhtusöögilauas koos röstitud kalkuni ja kartulipudruga.
Täiskasvanutena on nüüd vaja lahutada sõprussuhted ja toit üksteise küljest.
Muidugi on paljudel kergem süüa üle hoopis üksi olles. Ärinaine Jane
McIlwaine märgib:
"Sõida pidevalt ringi. Veedan õhtuid ja öid hotellides ning söön tihti
rämpstoitu. Ma tean, et saaksin minna trepist alla jõusaali või joogasse,
kuid ma olen liiga tüdinud ja seetõttu pigem söön midagi." —Jane
McIlwaine

spektiivis. Oma emotsionaalsete isude elimineerimine
tähendab seda, et tuleb teha mõned väga rasked otsused. Üks naine oli
äärmiselt aldis ülesöömisele ja ei suutnud enam lahti saada 15 lisakilost. Ta otsis
kaua – tal oli suurepärane töö pereprobleeme ei olnud, abikaasa suurepärane.
Peale paari kuud sai ta aga aru, et kuigi ta armastas oma abikaasat, ei olnud too
talle õige mees. Ta soovis lapsi, mees mitte. Nad läksid sõbralikult lahku ja
nüüdseks on naine kohanud kedagi teist. Ta on väga rahul oma eluga. Ja
ülesöömist enam ei ole.

Loomulikult läheb igal inimesel kõht tühjaks. Normaalse söögiisu ja
pühadeaegse söömisorgia kõrval on olemas veel lakkamatu, tüütu ja kogu
olemust vallutav vastupandamatu söögiisu. Selline söögiisu hävitab juba eos
head kavatsustega koostatud toitumis- või dieediplaanid.
Painav söögiisu on obsessiivne isu kindla toidu järele. See tähendab kindlaid
mõtteid ja iha mingit kindlat tüüpi toidu järele, näiteks šokolaad või
kartulikrõpsud või Mehhiko toitu. Enamasti on tegu sooviga süüa mõnd rasvast
ja rafineeritud toitu.

Geneen Roth märgib oma artiklis: et kui te sööte siis, kui te pole näljane, siis
kasutate toitu uimastina, maadlete tüdimuse või haiguse või kaotuse või kurbuse
või tühjuse või üksinduse või millegi tõrjumisega. Toit on vahendiks eesmärgi
saavutamiseks, teie tunnete muutmiseks, teie tuimestamiseks. Me ei söö toitu
enam maitse põrast, mitte ka koostise või värvi pärast. Me soovime mahtu,
kvantiteeti, hulka ja seda suures koguses et muutuda – teadvusetuks. Et toimuvat
minema pühkida.


Mõelge sellele viimasele korrale, kui te sõite midagi, mida tõeliselt tahtsite.
Kus oli teie tähelepanu peale seda, kui võtsite esimese ampsu? Kus see oli
teise ampsu ajal? Kas te hakkasite mõtlema kõikide nende asjade üle, mis on
vaja sel päeval teha või selle üle, mida teie parim sõber on öelnud oma juuste
kohta? Kas te ei mõelnud koheselt, oh, see maitseb nii hästi, ühest ampsust ei
ole küllalt, ma tahan rohkem? Kas te tundsite süütunnet tehes seda, mida
soovisite ja seda niivõrd, et ei suutnud lasta endal seda tegelikult nautida?
Niisiis, minu soovituseks on: laske olla sellel, mida te armastate. Üks tükk seda,
üks väike tükk iga päev. Kui te armastate krõpse, võtke üks ja istuge sellega
maha 3 minutiks. Nuusutage seda. Hoidke seda üleval valguse käes. Puudutage
huultega. Võtke väike tükike ja märgake, kuidas see maitseb. Te võite avastada,
et see on sool, mida te tahate ja ei midagi muud. Või hoopis krõps ja sool mitte.

Emotsionaalsel söömisel on oma keel, sarnane hieroglüüfidega või Braille
keelega (pimedate kiri). Selle asemel, et püüda sellest aru saada, me pigem
ignoreerime seda või keeldume lugemast. Kuid me ei saa ennast vabastada
emotsionaalsest söömisest enne, kui saame aru, mida see meile öelda tahab.
Meie suhted toiduga põhinevad tegelikel vajadustel ja enne kui me ei õpi neid
tundma, ei saa me kunagi püsivalt kaalu alandada. Siis, kui me aru saame ja
tunnetame neid vajadusi, mida toit täidab, alles siis saab emotsionaalse söömise
peatada.
Nüüd küsige endalt, mida teie kaal soovib teile öelda ja mida te siiani olete
ignoreerinud. Kirjutage oma rasvaga dialoog. Avastage kuidas keharasv teid
aitab. Õppige tundma oma keha keelt, mis on teiega rääkinud aastaid.
Tunnetage, et olete palju suurepärasem, kui eales arvanud, et lahendada oma
kaaluprobleemi. Teil pole kaotada midagi peale kannatuse.
Te võite magustoidu luku taha panna aga te ei kaota kaalu seni, kuni
mõistate, mida teie keharasv teile räägib.

5 SAMMU EMOTSIONAALSE NÄLJA LEEVENDAMISEKS:
1. Võta endale veerandtunnine mõttepaus. Ütle endale, et sa ei saa veel 15 minutit süüa. Kui sa ka peale seda tunned nälga, ei keela keegi sind söömast. Selle 15 minuti jooksul jõuad läbi käia järgmised 4 sammu ning pärast seda oled tõenäoliselt saavutanud seisundi, milles sa toiduga ei liialda ...